Kristina Mering, loomade heaolu organisatsiooni Nähtamatud Loomad tegevjuht

Artikkel ilmus 8.07.2026 Õhtulehes – https://www.ohtuleht.ee/1161864/valitsus-seisab-puurikanade-keelustamise-vastu-kristina-mering-nii-euroopa-liit-rahvas-kui-paljud-munatootjad-on-muutuse-poolt

Majandus- ja tööstusministri Erkki Keldo (Reformierakond) eile avaldatud seisukoht, et munakanade puurispidamise keeldu ei saa toetada enne veelgi täiendavaid mõjuanalüüse, jätab mulje, nagu oleks Eesti tegemas midagi enneolematut ja majanduslikult ohtlikku. 

Samal ajal avaldati eile uus Euroopa Komisjoni loomakasvatuse strateegiadokument, millega öeldakse täpselt vastupidist. Euroopa Liit liigub selgelt kanade puurispidamise lõpetamise suunas ning Eesti võiks olla selle muutuse kujundaja, mitte viimane sabassörkija.

Kahju, et Eesti valitsus eesotsas Reformierakonnaga on võitlemas selle suure mõjuga loomade heaolu seadusemuudatuse vastu, kus kanad pääseksid puurispidamisest. Selle vastuvõitluse muudab eriti kummaliseks, et isegi neli kohalikku suurt munatootjat on allkirjastatud deklaratsiooni, kus annavad märku, et plaanivad puuridest loobuda, mis annab selge toetava signaali seadusemuudatusele. 

Eile avaldatud Euroopa Komisjoni loomakasvatusstrateegia dokumendi sõnum on oluline: 2026. aasta lõpuks esitab komisjon seadusandliku ettepaneku kanade puurispidamise järk-järguliseks lõpetamiseks kogu Euroopa Liidus. Samuti soovitakse lõpetada kukktibude süstemaatiline hukkamine ning kehtestada kõrgemad heaolunõuded broilerkanadele.

See tähendab, et eilsega tuli üha tugevam signaal, et Euroopa liigub puurivaba munatootmise poole ning nüüd tuleb edasi küsida, millal ja kui hästi liikmesriigid selleks valmistuvad.

Majandusminister Keldo väidab, et Eesti tootjad satuksid ebasoodsasse konkurentsiolukorda, sest Lätis ja Leedus samasugust keeldu veel ei ole. Kuid see argument muutub oluliselt nõrgemaks, kui Euroopa Komisjon ise valmistab ette kogu Euroopa Liidu üleseid uusi reegleid. Juba täna on kanade puurispidamine keelustatud Taanis, Sloveenias, Austrias, Saksamaal, Luksemburgis, Šveitsis, Belgia regioonis Wallonias ning Tšehhis. Eesti ei oleks selles otsuses kuidagi üksi. Vastupidi, varajane otsus annaks meie tootjatele rohkem aega investeeringute planeerimiseks ning looks õiguskindluse, mida ettevõtted ise on aastaid soovinud.

Ka Euroopa Komisjon rõhutab, et üleminek kõrgema loomade heaoluga süsteemidele nõuab investeeringuid. Just seetõttu kavandatakse Euroopa tasandil spetsiaalseid rahastusmeetmeid ja soodsamaid laenutingimusi, et toetada tootjaid üleminekul puurivabale tootmisele. Seega ei tähenda seadus tootjate üksi jätmist, vaid võimalust kasutada Euroopa toetusi ja valmistuda muutuseks süsteemselt.

Minister Keldo viitab ka sellele, et suuremad tootjad on juba allkirjastanud vabatahtliku hea tahte deklaratsiooni ning ehk piisab sellest. Tegelikkuses näitab aga kogemus, et vabatahtlikud kokkulepped ei asenda õiguslikku selgust. Deklaratsioon ei ole siduv ning seda saab muuta või sellest loobuda. Seadus seevastu loob võrdsed reeglid kõigile tootjatele, annab investeerimiskindluse ning tagab, et loomade heaolu ei sõltu üksikute ettevõtete heast tahtest. Deklaratsioon sillutab teed seadusemuudatusele, kuid ei asenda seda. 

Ka Euroopa Komisjon rõhutab, et just prognoositav ja stabiilne õigusraamistik on eelduseks pikaajaliste investeeringute tegemisel. Komisjoni hinnangul vajavad ettevõtted selget seaduslikku raamistikku, mis võimaldaks aastatepikkuseid investeeringuid kindlalt planeerida. Täpselt seda teeb ka Eesti eelnõu, nähes ette ülemineku alles 2035. aastaks.

Keldo toob esile ka ohu, justkui suureneks puuride keelu seadusemuudatuse puhul puurikanamunade import odavamatest riikidest. Kuid kui Euroopa Komisjon valmistab ette kogu Euroopa Liidu üleseid muudatusi ning soovib kehtestada ka imporditavatele toodetele samaväärsed loomade heaolu nõuded, ei ole põhjust käsitleda Eesti otsust eraldiseisvana. Lisaks on oluline välja tuua, et Eesti seadus jõustuks ales üheksa aasta pärast, 2035. aastal, mil Euroopas on muutused palju kaugemale jõudnud loomade heaolu tagamisel. Euroopa eesmärk on tagada, et kõrgemad heaolustandardid ei seaks Euroopa tootjaid ebaausasse konkurentsiolukorda.

Lõpuks tasub küsida, millise sõnumi Eesti soovib anda. Kas ootame viimase hetkeni, kuni Euroopa meid niikuinii uute reeglitega kohustab või kasutame kümneaastast üleminekuaega targalt ära ning aitame oma tootjatel muutuseks valmistuda?

Arutluse all oleva muutuse sisu tähendab üleminekut kitsastelt traatpuuridelt õrrepidamisele, vabapidamisele või mahepõllumajanduslikule munatootmisele. Puurivabas tootmises on lindudel võimalus liikuda, sirutada tiibu, istuda õrrel ja tegeleda liigile omaste tegevustega. Puurispidamisel veedavad nad terve elu kinnises traatpuuris, kus seaduse järgi on linnule ca A4-paberi suurune ruum määratud. Mitmed riigid, nt Austria ja Rootsi, on juba ülemineku täielikult teinud. Austrias isegi suurenes riigi munadega isevarustatuse tase. Eesti on endiselt Euroopa Liidus ühe suurima puurispidamise määraga, kus 77% kanadest puurides, ülejäänud Euroopas vaid 35% kanadest puurides. 

Julma puurispidamise lõpetamine ei ole enam üksnes loomakaitsjate soov. Sellest on saanud Euroopa Liidu ametlik poliitiline suund. Eesti Riigikogus arutlusel olev eelnõu ei lähe Euroopa arengutega vastuollu, vastupidi, see aitab neid ellu viia läbimõeldult, piisava üleminekuaja ning tagab õiguskindluse muutuse jõustumiseks.

Kui Euroopa Komisjon ütleb, et puuride ajastu hakkab lõppema ja ELi kodanikud toetavad kõrgemat loomade heaolu, siis ei peaks Eesti ministeeriumid endiselt jalgu maasse suruma. Eesti valitsus peab nüüd endalt küsima, kas lõpuks toetame ka sadade tuhandete loomade heaolu parandamist reaalsete sammudega, mis seni pikalt sekkumiseta jäänud.