Toeta

Hirmuäratav tegelikkus ilmselt maailma suurimas karusloomafarmis Poolas

Karusloomafarm Góreczkis. Fotod: Nähtamatud Loomad

Nähtamatud Loomad Poolas on paljastanud juba mitmeid aastaid Poola karusloomafarmides valitsevaid elutingimusi. Avaldatud materjalid on saadud farmides läbiviidud uurimiste tulemusena ning on mitmel juhul aidanud päästa loomi kõige hullematest kannatustest. Poola karusnahatööstuse esindajad on alati avaldanud kahtlust materjalide objektiivsuse suhtes. Nende põhiargumendiks on väide, et paljastatud õudusi esineb ainult vanades väikestes perefarmides, millel pole professionaalse tööstusliku loomakasvatusega mingit pistmist. Et tegu on patuoinastega, kes ei esinda kogu karusnahatööstust.

Nähtamatud Loomad on otsustanud vastuseks neile süüdistustele näidata avalikkusele Poola karusnahatööstuse tegelikkust. Järgnevalt on võimalik tutvuda uurimistulemustega Poolas Góreczkis asuva farmi kohta, kus kasvatatakse ameerika naaritsaid ehk minke. Farm kuulub Wojciech Wójcikile, kelle vend on Szczepan Wójcik – Poola karusnahatööstuse keskne kuju, kes on töötanud juba aastaid karusloomafarmide keelustamise vastu.

Poola veterinaarameti andmetel kuulub Wójciki perekonnale Poolas 56 farmi 476st. Tegelikkuses on Wójcikitel ja Poolas üldse palju vähem kasvandusi – näiteks kõnealune hiiglaslik Góreczki farm on veterinaarameti registris 33 farmina kirjas. See on muidugi kunstlik jaotus, kuna tegu on ühe suure taraga ümbritsetud hoonetekompleksiga.

Aktivisti sõnul, kes Góreczki farmis töötas ja uurimist teostas, peetakse seal umbes poolt miljonit looma. Seega ei ole tegemist mitte ainult Poola, vaid ilmselt kogu maailma suurima mingikasvandusega. Sealjuures asuvad farmist juba vähem kui 300 meetri kaugusel elumajad.

Otsides Poola mingikasvanduste töökuulutusi, selgus kiiresti, et Poola tööportaalides on neid väga vähe. Ukraina tööagentuuride veebilehtedel leidus aga rohkem kuulutusi. Tänu Nähtamatute Loomade Ukraina harule õnnestus võtta ühendust Yevheniga – loomaõiguste liikumisega seotud noore aktivistiga, kes nõustus mingifarmi tööle minema.

Yevhen sõitis käesoleva aasta juunis Poola ning pärast COVID-19 tõttu kehtestatud kahenädalast karantiini alustas tööd Góreczki farmis. Ukraina töölised elasid ühes farmikompleksis paiknevas hoones ja üür võeti maha nende niigi kesisest palgast. Veel võeti palgast maha “kahjustuste” kulud – muuhulgas puurikahjustuste eest, kuigi puure toodeti sealsamas asuvas tehases. Vaatamata sellele, et Yevhenil puudus kogemus loomadega, ei saanud ta mingit väljaõpet. Talle anti paar kindaid ja natuke põhiteadmisi igapäevase töö kohta. Ta ei õppinud ülemustelt mitte midagi loomade heaolu ega tööohutuse kohta – kuidas hoolitseda haigete ja raskelt vigastatud loomade eest, millised on tuleohutusreeglid, kuidas teha tööd turvaliselt ja hügieeniliselt.

Paljud farmitöölised tulid Ukrainast nagu Yevhengi. Nad töötasid seitse päeva nädalas, üle 300 tunni kuus. Yevheni teatel ei olnud Góreczki farmis tööl rohkem kui 50 inimest, mis tähendab ühte töötajat 10 000 mingi kohta. Kuna tööülesandeid oli palju, ei jäänud aega selleks, et hoolitseda loomade heaolu eest, ravida haigeid ja vigastatud loomi, eemaldada surnud loomad kiiresti puuridest. Seda kinnitavad õudsed kaadrid, mille Yevhen kahe kuu jooksul jäädvustas.

Farmitööliste elu oli täis ebamugavusi. Palju inimesi ühes toas, pidev sadade tuhandete väikesele alale surutud loomade hais, lõputud kärbseparved tube vallutamas, ja pidev lärm – eriti öösiti. Mingid on kiskjad, kes on öösel väga aktiivsed, nende häälitsused tegid võimatuks rahuliku une pärast rasket, tavaliselt 12-tunnist vahetust. Yevhen kurtis korduvalt iivelduse ja peavalude üle, mida põhjustas sadadest hoonetest tulev hais.

Wojciech Wójciki farmis dokumenteeritud heaoluprobleemidest olid levinuimad sügavad haavad, mida pidevas stressis elavad loomad üksteisele hammustustega tekitasid. Mink on metsloom, keda pole suudetud kodustada, ja looduses elavad nad eraklikult. Kui nad sunnitakse teiste loomadega kitsaid puure jagama, hakkavad nad kiiresti omavahel võitlema. Puuri kõrgemasse ossa pandud toit kukkus tihti loomade peale, mistõttu hammustati üksteist toidujääke otsides. Yevheni jäädvustatud kaadrites on näha palju loomi sügavate avatud haavadega pea ja kaela piirkonnas. Tihti ründasid loomad üksteist ka ilma silmnähtava põhjuseta. Minkidel võimaldati kõrvuti asetsevate puuride tõttu isegi neist eraldatud loomi rünnata, mis juhtus tavaliselt, kui looma jäse või saba rippus üle puurivõre.

Loomadevaheline vägivald viis sageli kannibalismini. Yevhen jäädvustas palju juhtumeid, kus mingid söödi kaaslaste poolt peaaegu tervenisti ära. Kannibalism ja vägivald on farmides niivõrd tavalised, et farmiomanikud nimetavad suveperioodi tihti ‘kannibalistlikuks faasiks’, mis lõpeb varasügisel, kui loomad on juba täis nuumatud, muutuvad laisemaks ja rünnakud on vähem tõenäolised. Taolist käitumist ei ole võimalik ära hoida, kuna seda põhjustab otseselt tööstuslik loomapidamine, mis ei arvesta minkide liigiomaste vajadustega.

Hammustushaavadele ja enesevigastustele lisaks dokumenteeris Yevhen arvukalt silmainfektsioonidega, mürgitusega, krampides, halvatud ja apaatseid loomi. Mitte keegi Yevheni töökaaslastest ei käitunud tema juuresolekul loomadega vägivaldselt. Vahel visati küll minke puuridesse, näiteks vaktsineerimise ajal, ja noored mingid eraldati emadest, aga see oli kiire töötempo tagajärg, mis tööstuslikus loomakasvatuses töölistele peale sunnitakse. Kui mingid võeti puurist välja, siis nad kaitsesid end töötajaid hammustades. Kaitsekindad kulusid äärmiselt kiiresti läbi ja ei toiminud juba mõne päeva pärast hammustuste vastu. Ainus viis hammustusi vältida oligi looma kiirelt puuri viskamine.

Suurimate vigastustega ja haigeimad loomad viidi nn ‘haiglasse’. See hoone ei erinenud millegi poolest ülejäänud farmist, seal lõpetasid lihtsalt nõrgimad loomad, kes ei suutnud tugevamatega võistelda. Kahjuks ei osutatud neile ka ‘haiglas’ arstiabi. Töötajad, kelle kord oli sealt läbi käia, kõigest puistasid haavadele söödakriiti, mis ainult pikendas loomade piinu. Yevhen ei kohanud kedagi, kellel oleks loomaarsti kogemus. Kui loom ei suutnud enam iseseisvalt süüa, hukati ta gaasikambris. Sama juhtus emadega, kes sünnitasid vähem kui viis kutsikat.

Góreczki farmi töötajate ülesanne oli ka puurist põgenenud minkide kinnipüüdmine. Nad ajasid minke treenitud koerte abiga mööda farmiterritooriumi taga, otsides neid urgudest, kaubaaluste alt ja hoonetevahelistelt murulappidelt. Mingid küll põgenesid, aga tulid tihti nälja tõttu tagasi, kui kuulsid toitu laiali jagava auto hääli. Minkidel ehk ameerika naaritsatel on paljudes riikides sissetungiva võõrliigi staatus, nagu ka Eestis, kus nad on viinud euroopa naaritsa väljasuremise äärele. Farmidest põgenenud mingid on kohalikke ökosüsteeme tugevasti kahjustanud, mille tagajärjel kehtib Poolas alates 2018. aastast nõue, et mingikasvandused peavad olema ümbritsetud kahekordse piirdeaiaga. Paljud mingikasvatajad eiravad nõuet tänase päevani.

Loomade põgenemise probleem on hetkel eriti oluline seoses koroonaviiruse pandeemiaga – nimelt on mingid senistel andmetel ainsad farmiloomad, kes on viirusega nakatunud ja seda nii teistele loomadele kui ka inimestele edasi levitanud. Taolisi juhtumeid on dokumenteeritud näiteks Hollandis, kus karusloomafarmide keelustamise otsus oli juba vastu võetud, aga kus nüüd otsustati ohu tõttu inimeste tervisele farmid plaanitust veelgi varem sulgeda.

Nähtamatud Loomad on seisukohal, et professionaalse arstiabi, korraliku ravi ja töötajate väljaõppe puudumine näitab täielikku hoolimatust loomade heaolu suhtes. Farmiomanik on otseselt vastutav Góreczki farmis valitseva süsteemse julmuse eest.

Wojciech Wójcikit nägi Yevhen kahe kuu jooksul vaid ühe korra, kui Wójcik sõitis autoga farmist mööda. Nad ei kohtunud isiklikult – Wójcik ei suhtle töötajatega. Ta on ärimees ja tootja, mitte loomakasvataja. Ta räägib meediaga äärmiselt harva, jättes selle töö vennale, Szczepanile, kes on tegutsenud Poolas juba aastaid karusloomafarmide keelustamise vastu. Seniajani on tema lobitöö olnud nii halastamatu ja tõhus, et tal õnnestus mõjutada valitsevat erakonda 2017. aastal arutlusel olnud karusloomafarmide keelustamise eelnõust tagasi tõmbuma.

Karusnahatööstus ei võimalda teada saada, millisest farmist pärineb karusnahk poeriiulil olevas tootes. Mingi- ja rebasenahku müüakse oksjonikeskustes, peamiselt Kopenhaagenis, Torontos, Hiinas ja Helsingis. Arvestades, et Poola on maailma suuruselt kolmas karusnahatootja, võib eeldada, et väga paljud karusnahksed tooted poodides üle maailma pärinevad Poola farmidest, kaasa arvatud Góreczkist.

Nähtamatud Loomad Poolas esitas uurimise järel süüteoteate võimaliku loomapiinamise kohta, mis on juba prokuratuuri jõudnud. Pärast materjali avalikustamist kuulutas Poola valitseva erakonna Tõde ja Õiglus juht välja pressikonverentsi, kus teatas loomakaitse eelnõupaketist, millega keelustataks Poolas karusloomafarmid.

Karusloomafarmide keelustamise küsimus on ka Eestis aktuaalne, kuna Riigikogu menetleb sel sügisel Nähtamatute Loomade rahvaalgatust karusloomafarmide tegevuse lõpetamiseks. Seaduseelnõu vastuvõtmisel muutuvad Góreczki farmis toimuvad õudused Eestis võimatuks.