Kristina Mering
Loomade heaolu organisatsiooni Nähtamatud Loomad tegevjuht

Artikkel ilmus 14.03.2026 Õhtulehe arvamusportaalis – https://www.ohtuleht.ee/1152856/lubadused-ei-vabasta-vastutusest-kristina-mering-kanade-puurispidamise-lopetamine-ei-saa-jaada-vabatahtlikuks

Kui ma puurikanalast päästetud kana esimest korda murule panin, ei liikunud ta tükk aega. Ta seisis, pea veidi viltu, ja vaatas alla. Tundus nagu püüaks ta aru saada, mis pind see on. Puuris oli tema jalge terve elu all olnud ainult ta jalgadele valu tegev traatvõrk.

Siis tegi ta ühe ettevaatliku sammu. Ja veel ühe. Ta komistas. Ta ei olnud kunagi varem saanud kõndida rohkem kui paar sammu korraga.

Mõne minuti pärast sirutas ta tiibu. Täielikult. Esimest korda elus.

See kana oli elanud suurema osa oma elust ühes Eesti suures puurikanalas koos kümnete tuhandete teiste kannatavate lindudega. Tema maailm oli olnud väiksem kui A4 paberileht. Selliseid kanu on Eestis ka täna endiselt veel üle poole miljoni. 

Eestis on otsustamise hetk. Küsimus ei ole enam selles, kas kanade puurispidamine on vastuvõetav, vaid selles, kas riik lõpetab selle seadusega või lubab sellel vabatahtlike lubaduste varjus jätkuda.

Just hiljuti, 19. veebruaril, jõudis Riigikokku loomakaitseseaduse muutmise eelnõu, millega keelustataks kanade puurispidamine Eestis üleminekuajaga aastani 2035. See eelnõu ei sündinud üleöö ega pelgalt emotsiooni ajel. Eelnõu on läbinud viimase paari aastaga kaks ministeeriumidevahelist kooskõlastusringi ning kanade puurispidamise lõpetamine on kirjas ka praeguses koalitsioonileppes. See tähendab, et riik on seda suunda juba põhimõtteliselt tunnistanud. Nüüd on aeg see otsus seadusesse kirjutada.

Puur ei ole kanale elu

Numbrid räägivad iseenda eest. Eestis peetakse puurides ligikaudu üle poole miljoni munakana. Iga kana elab suurema osa oma elust ruumil, mis on väiksem kui A4 paberileht. Ta ei saa sirutada tiibu, joosta, lennata, liivavanne võtta ega pesitseda. Need ei ole ebavajalikud luksused, vaid liigiomased põhivajadused.

Kui inimesed näevad esimest korda kaadreid kanade puurispidamisest, on reaktsioonid sarnased: šokk, kurbus, häbi. Üks hiljuti puurikanalate kaadreid vaadanud inimene kirjutas selle kohta mulle nii: “Ma ei suutnud uskuda, et see on päriselt. Kanad elavad metallpuuris, kus neil pole ruumi isegi tiibu sirutada. Paljudel on suled kadunud, nahk paljas ja vigastatud. Mõni ei reageeri kaadritel isegi siis, kui inimene lähedale tuli.”

Nähtamatud Loomad tiimilige Mirjam Näkk, kes salaagendina kolmes erinevas Eesti suurimas puurikanalas töötas ja jäädvustas seal nähtut, on välja toonud, et paljud pildid ja videod olid nii šokeerivad, et neid ei saanud meedias üldse kasutada või näidati neid udustatult.

Need ei ole paraku üksikjuhtumid, vaid praegune süsteem põhinebki loomade heaolu põhiliste vajaduste eiramisel.

Avalik ootus on selge

Viimastel aastatel on Eesti inimesed korduvalt näidanud, et nad ei pea kanade puurispidamist vastuvõetavaks. 34 582 inimest allkirjastas rahvaalgatuse kanapuuride keelustamiseks – see on Eesti farmiloomade heaolu ajaloos rekord.

Lisaks on jaeketid ja toidufirmad tarbijate muutunud ostueelistustele tuginedes andnud lubadusi minna üle puurivabadele munadele. Tarbijate ootused liiguvad selgelt ühes suunas: loomadele vähem kannatusi, rohkem ruumi ja loomulikum elu.

Kui ühiskond on valmis, peab ka seadus järele jõudma.

Vabatahtlik deklaratsioon ei kaitse ühtegi kana

Just seetõttu on murettekitav, et osa munatootjatest püüab praegu seadusemuudatusest kõrvale põigata mittesiduva “vabatahtliku deklaratsiooniga”. Selle sõnastus räägib “püüdlusest” ja “eesmärgist”, kuid ei sisalda kohustusi, tähtaegu ega tagajärgi.

Vabatahtlikud lubadused loomade heaolus ei ole Eestis ega Euroopas probleemide lahendamiseks toiminud. Põhjus on lihtne: kui investeeringud on suured ja turusurve tugev, lükatakse muutusi edasi. Ilma seaduseta tekib olukord, kus osa tootjaid investeerib loomade heaolusse, teised mitte – ning viimased saavad hinnaeelise.

See ei ole õiglane loomadele ega ka neile tootjatele, kes on valmis muutusteks.

Deklaratsiooni ajastus ei ole juhuslik. See ilmus hetkel, mil Riigikogus oli arutlusel eelnõu kanade puurispidamise lõpetamiseks. Sõnum on sisuliselt: ärge tehke seadust, kui on selline vahva deklaratsioon.

Aga loomade heaolu ei saa põhineda usul, vaid reeglitel.

On oluline märkida, et munatootjad on Eestis ka varem neid deklaratsioone välja kuulutanud. Üks suurimatest munatootjatest riputas 2023. aastal kodulehele lubaduse, et loobuvad puurispidamisest. Tänaseks on nad selle kodulehelt kustutanud ja lubadusest sama vabatahtlikult taganenud nagu nad selle ka välja kuulutasid. 

Seadus loob selguse ja kindluse

Seadusmuudatus annab sektori jaoks selle, mida vabatahtlik deklaratsioon ei anna: üheselt mõistetava sihi ja võrdsed tingimused. Üleminekuaeg 2035. aastani on pikk. See võimaldab tootjatel investeeringuid planeerida, hooneid ümber kujundada ja järk-järgult üle minna puurivabadele süsteemidele.

Paljud Euroopa riigid on juba sama tee valinud või valimas. Eesti ei tee siin midagi erakordset – me liigume koos Euroopa põllumajanduse arenguga, kus loomade heaolu standardid tõusevad.

Kanade puurispidamine on juba keelustatud Taanis, Sloveenias, Austrias, Saksamaal, Luksemburgis, Šveitsis, Belgia regioonis Wallonias ning Tšehhis.

Küsimus on väärtustes

Lõpuks on see otsus väärtuste küsimus. Kas peame vastuvõetavaks, et tundevõimelised loomad veedavad kogu elu kitsas traatpuuris, sest see on odavaim tootmisviis? Või leiame, et 21. sajandi Eestis suudame toota toitu nii, et loomade elementaarsed vajadused on arvestatud ja nad ei pea puurides piinlema?

Seadus kanade puurispidamise keelustamiseks vastab Eesti inimeste ootustele, annab sektorile selge tuleviku ja lõpetab süsteemi, mis põhjustab sadadele tuhandele loomadele pidevat kannatust.

Lubadused ei vabasta ühiskonda vastutusest.

Kanade puurispidamine peab lõppema – ja see saab juhtuda ainult seadusega.