Merit Valge: väike samm eestlasele, suur pääsemine „tulevasele kasukale”

Täna otsustab Riigikogu, kas keelustada Eestis karusloomafarmid. Positiivse otsuse korral lõpetatakse tšintšilja- ja rebasekutsikate pisikestes puurides pidamine, paljundamine ning nülgimine. See oleks võit suurele enamikule Eesti inimestest, kes loomade tarbetuid kannatusi õigeks ei pea, samas ka märgiline samm, mis kannab mitmeid olulisi väärtusi.

Karusloomafarmides elavate loomade kannatused on oma ekstreemsuse ja ebavajalikkusega järjest enam inimesi ahastama pannud. Kümned tuhanded on allkirjastanud vastavaid petitsioone ning samasisuline eelnõu on varasemalt Riigikogu menetluses olnud mitmel korral. Kolm kuud tagasi viis uuringufirma Kantar Emor läbi avaliku arvamuse uuringu, kus selgus, et lausa 75% ei arva, et rebaste, naaritsate ja tšintšiljade kasvatamine karusnaha saamise eesmärgil peaks Eestis lubatud olema. Väärib ka märkimist, et Kantar Emori andmetel on kõigi suuremate erakondade valijaskonnast enamik karusloomafarmide keelustamise poolt.

Taustaks veel nii palju, et Eestis on tegutsevaid karusloomafarme vaid mõni üksik, nendegi omanikud on pidanud leidma tasakaalu karusnaha ülimalt madalate hindade ning pidamistingimuste täitmise vahel – kasumisse jäämine on väljakutse. Pärast keelu vastuvõtmist tagatakse farmeritele üleminekuaeg ning võimalused taotleda Maaeluministeeriumist üleminekutoetusi.

Karusloomafarmide keeld olekski üks ilus ja hooliv demokraatlik otsus – lähtuks see ju rahva enamuse soovist ja initsiatiivist ning kasvataks seeläbi ka kodanike usaldust riigi vastu. Eesti inimeste heatahtlikkus võib täna kulmineeruda tuhandete elusolendite asjatutest kannatustest säästmisega.

Mis järgmiseks? On suur rõõm, et nii Eestis kui mujal arenenud ühiskondades pööratakse (farmi)loomade heaolule varasemast aina enam tähelepanu. Kõige hiljutisematest muljetavaldavatest näidetest – Inglismaa uus loomakaitseseadus tunnustab loomi tundevõimeliste olenditena ning Saksamaa keelustas kukktibude hukkamise. Tavapärase tibude purustamise asemel võetakse Saksamaal kasutusele teaduslik meetod nimega in ovo sexing, tänu millele saab linnu soo kindlaks teha pärast viljastumist ning kukktibusid seeläbi enam munatööstuses kooruma ei peagi. Tänu teaduse arengule ning alternatiivsete meetodite väljatöötamisele lõpetati Euroopa tasandil kosmeetika testimine loomade peal juba mõnda aega tagasi ning needsamad karusloomafarmid on sulgemisel juba enam kui pooltes Euroopa riikides.

Kahju on samal ajal aga sellest, et hoolimata ühiskonna väärtushinnanguid peegeldavatest arengutest loomade heaolu tõstmisel, on farmiloomade kannatused aja jooksul järjepidevalt hoopis suurenenud. See on paradoks – hoolitakse rohkem, aga asjad liiguvad siiski halvemuse poole.

Võrreldes 50 aasta taguse ajaga toodetakse täna umbes kolm korda rohkem liha. Arenenud tööstusliku suurtootmisega saab hoida hinnad madalad ja kogused ekstreemselt, isegi ebavajalikult suured. Näiteks elavad munatööstuse puurikanad nii väikese pinna peal, et ei saa isegi tiibu laiali sirutada. Sigu pannakse tööstusfarmides sulgu nii palju, et nad stressist teineteisel sabad otsast ära närivad. Seda muidugi juhul, kui neil oleksid sabad – kuigi seadus ütleb, et põrsaste sabasid on lubatud lõigata vaid juhul, kui see on veterinaararsti otsuse kohaselt nende tervise ja heaolu tagamiseks vältimatult vajalik, lõigatakse praeguses praktikas enamikel põrsastel kohe pärast sündi ennetavalt sabad ära. Miljonid Eestis iga-aastaselt kasvatatud farmiloomad elavad tehislikes tingimustes ilma võimaluseta ringi liikuda ning näevad päevavalgust vaid korra elus – teel tapamajja.

Kuna need muutused loomapidamises on olnud kiired, läheb meie tajuga siiani pigem kokku pilt, kus poest ostetav lehmapiim tuleb aasal rohtu söövalt loomalt ning suitsupääsukesed on ohus, kuna liiga paljud inimesed on loobunud lihasöömisest, mille tulemusel hakkavad karjamaad tühjaks jääma. Tegelikult sööb Eesti inimene Statistikaameti andmetel liha iga aastaga aina rohkem ning kasvava hinnasurve ja tootmismahtude tõttu on pidanud miljonid loomad karjamaalt tööstusfarmidesse kolima.

Siit tulebki paradoks – taaskord Kantar Emori uuringule toetudes arvab 90% Eesti inimestest, et poes müüdavad tooted peaksid olema toodetud farmiloomade heaolu arvestades. Sama kinnitab Eurobaromeetri uuring teiste eurooplaste kohta. Ilmselt evolutsiooniteooriast lähtudes ongi nii loogiline. Kõigepealt peame tagama enda ja oma lähedaste heaolu, siis hakkame hoolitsema oma liigikaaslaste eest. Külma kannatades oli karusnahk kehakatete valmistamiseks parim materjal ning ka ressursse optimeeriv käitumine – liha söödi ära ja kasukast saadi sooja. Samamoodi on olnud ka põllumajandusloomade arvu ja tootlikkuse suurendamine igati mõistetav. Nüüd aga, kui meil on võimalik süüa külluses liha ja kanda sajast eri kangast sooje ja efektseid riideid, avaneb võimalus farmiloomade heaolu järk-järgult parandada ilma enda elujärjes ohverdusi tegemata.

Näiteks on kasvanud inimeste soov osta selliste kanade mune, kes ei ole pidanud elama kitsastes puurides tehislikus keskkonnas. Muutusi tarbijakäitumises märkavad ka munatootjad. Tänu tootmismahtude kasvule on juba praegu langenud puurivabade munade hind. Kui veel mõni aeg tagasi pidi poodleja vabapidamise munade eelistamise eest maksma kohati kolm korda kõrgemat hinda, siis täna võib hea õnne korral leida ka pakkumisi, kus hoopis puurimunad on teiste pidamisviiside omadest kallimad.

Teadlikkuse kasvu ning teaduse arenguga saame lahendada ka paradoksi, kus inimesed tegelikult väga hoolivad loomade heaolust, ent suur hulk loomi peab ebavajalikult kannatama. Loomade heaolu suurendamine ei pea tulema inimeste arvelt või veel hullem, neile vastumeelselt. Ka järgmised sammud loomade heaolu parandamiseks peavad olema kooskõlas ühiskondlike väärtushinnangutega. Munakanade puurispidamise teemal on näiteks igati asjakohane tegeleda selles valdkonnas teadlikkuse kasvatamisega.

Olen uhke, et elan ühiskonnas, kus hoolitakse loomadest ning et Eesti hakkab tänasest võib olla kuuluma riikide hulka, kus toodetud karusnahk tuleb vaid metsast, mitte puurilooma seljast. Keeldun uskumast, et loomadest hoolimist peaks või isegi tohiks ühiskonnale peale suruda, see on meis endis olemas ning on tore vahepeal jälle sammuke nõrgemate suurema heaolu poole astuda.